Vanasti ei olnud haruldane, et teadmisi otsiv inimene küsis nõu vanematelt, preestritelt, kellel oli võime suhelda looduse energiatega. Neid vanemaid peeti otsekontaktiks inimeste ja vaimude vahel ning nende sõnu hinnati kõrgelt.

Kui tekkis küsimus, võtsid vanimad väikese koti täis pühade loomade küüniseid, hambaid, viskesid ja luid ning kühveldasid need kõnniteele. Sõltuvalt sellest, kuhu ja kuidas need langesid ja milliseid kujundeid nad moodustasid, tõlgendasid muinasaegsed neid ja vastasid küsimustele.

See oraakel võtab selle vana traditsiooni ja kohandab seda meie ajale: luude ja küüniste asemel leiame ilusaid loomade kujutisi.